Läänemaa koosnes 13. sajandi algul seitsmest kihelkonnast. Ridala kujutas endast Soontagana kõrval üht peamist, olles 13. sajandi algul üsna tihedalt asustatud. Võimukorraldusest sel ajal pole palju teada. Olid aga olemas kihelkonna- ja linnusevanemad oma kaaskondadega, kindlasti ka ühiskonnaliikmed kelllest rohkem peeti ja kellel oli varandust rohkem. Leidus ka neid, kes olid maailmas rännanud, ning kaupmehed ja vahendajad. Väga lugupeetud olid sepad, ehtemeistrid ja muud käsitöömeistrid.
Tubrilinna linnuse lähikonnas olid juba olemas järgmised külad: Saanika, Liiva, Uneste, Vilkla, Ridala, Jõõdre Kolila, Ridalaste mere poole veel Väike-Ahli, Kolu, Suure-Ahli, Asuküla. Nende külade suurus on seni selgitamata. Kindlasti olid nad hoopis väiksemad praegustest, mahtudes enamasti 100 x 100 m suurusele või isegi väiksemale alale. Külades eksisteerinud talud koosnesid kas ühest või mitmest elumajast ja kõrvalhoonetest loomade ning vilja tarvis. Elumajad oli tavaliselt madalad, lameda viilkatusega, üheruumilised pallkhooned. Nende suurus oli umbes 4 x 4 m, või 4 x 5 m. Mõnikord omasid elumajad väikest eeskoda. Ruumi tagumises osas oli suur kerisahi. Kuna korstnaid polnud, oli tegu suitsutaredega. Kaevusid siis veel ei tuntud, seetõttu olid külad reegline tekkinud allikate juurde.
Teie rännak möödub muinasaegsest Väike-Ahli külast, mis jääb teest vasakule. Võimalik, et see küla koosnes kümnekonnast talust.
Teie rännuteest jääb veidi lääne poole, endise Kolu küla maadele, 7.—13. sajandi kivikalme, mis on teadusele andnud huvitavaid leide. (Läänemaa muuseumis asuva pronksist kotkapea pildi, mis pärineb kusagilt ida poolt, lisan):
Edasi Suure-Ahli poole minnes möödute suurest raudkivist. Kui selle kõrgemat osa uurite, võite sealt leida väikesi ümaraid, sileda põhjaga lohukesi. Need on kivile tehtud umbes 2000-3000 aasta eest viljakuse tagamiseks. Niisiis oli kihelkonna piires asustus juba hoopis varem 13. sajandist. Sellest annavad tunnistust veel üks Saanika külast leitud 3.-4. sajandi kärbissõlg ja Jõõdre külas muinsuskaitse all olev kivikalme, mis on küll uurimata, kuid võiks kuuluda meie ajaarvamise algusse.
Mati Mandel, ajaloolane
1238. aastal, pärast Stensby Lepingu, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eesti ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivimaa ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivi ordu olid keskaja lõpuks Saksa-Rooma riigivürstid, alludes ametlikult seega keisri ülemvõimule. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.
