Ma olen nüüd improga tegelenud üle 4 aasta, See on olnud pikk, lõbus ja kurviline tee - on perioode, kus läheb väga hästi ning lõbusalt, ja mõnikord jälle oleks nagu sein ees.
Viimasel ajal kummitab mind üks mõte - et kogu aeg tahaks veel ja rohkem, tahaks olla parem. Aga kui palju üldse on piisav? Kui kogu aeg tahta järjest rohkem, siis kas saab üldse kunagi päris rahul olla?
Ma arvan, et mõnikord tuleb aeg maha võtta, mõelda selle peale mis juba tehtud ja patsutada endale tunnustavalt õlale. Mõnigi saavutus võib endale tagant järele tunduda lihtne ja väike, aga tegelikult ta ei ole seda!
See kõik tuli pähe, kui rääkisin oma tänase külalise Triinuga, veel kuue kuu eest ei teadnud üldse, et impro olemas on ning kes sattus impro juurde hoopis teistmoodi, kui enamus teisi inimesi
Saame ka teada, et milline on Triinu arvates hea stseen, mis on impro juures tema jaoks kõige raskem ja et kuidas saab impro juures kasutada ära teipi.
