Me kõik oleme oma kogemuste, suhtumiste ja lootuste kogumid, see moodustab suure osa meie isiksusest. Meie kujunemine on aega võtnud kogu senise elu - rohkem või vähem aastakümneid.
Improteatrit saab teha mitut moodi - alates lühikestest kiirtest stseenidest kuni pikkade lookaarteni välja, aga iga improstseeni aluseks on karakterid ja nendevaheline suhe.
Lühikestes stseenides tuleb kiiresti valikud ära teha ja nendega mängida, sügavuti minna pole aega ega võimalust.
Pikemates stseenides on rohkem aega karaktereid ja nende käitumise põhjuseid avastada, aga ka kõige pikem improstseen on päriseluga võrreldes ikkagi väga lühike.
Mistõttu mina arvan, et usutava karakteri loomiseks tuleb iga karakteri sisse panna rohkem või vähem iseennast - et kuidas ma käitun ja mida ma teen selles, täiesti uues ja välja mõeldud olukorras? Mida ma päriselt tunnen? Miks ma just nii käitun? Sellest kõigest aru saamine võtab aega.
Lühemates stseenides on oma võlu, aga nad on minu jaoks pigem rasked, sest ma tahaks rohkem minna sügavuti.
Ühine soov sellist improt teha on mind kokku viinud ka minu tänase külalise Kristiinaga, me nimelt oleme koos grupis nimega Improviisor, kus me just sellisele ausale avastamisele rõhku panna proovimegi
Saame ka teada mida kirjutati Kristiina kohta keskkooli aastaraamatusse, mille poolest erinevad impro ja sotsiaaltants ning ka seda, et kes on salapärane Iira
