See juhtus ühel minu esimestest improetendustest Ruutu10 Õppelaval. Olin nimelt enne kõvasti kodutööd teinud ja oma peas ideaalse stseenialguse välja mõelnud koos oma arust täiesti geniaalse naljaga.
Etendus algas, saime publikust inspiratsiooniks ühe sõna (mida ma praegu ei mäleta), ja kui tuli minu kord, siis läksin ja tegin oma stseeni alguse ära (sest mul oli see olemas), ütlesin nalja ka ja jäin uhkelt hinge kinni pidades ootama, et “oh, nüüd kõik naeravad kindlasti”.
Aga keegi ei naernud.
Täielik vaikus.
Ja mina olin üsna segaduses ..
Tagant järgi mõeldes tundub see kõik muidugi üsna rumal, sest nii ei saa improt teha.
Olen mõelnud ka seda, et MIKS ma seda tegin - ja arvan, et selle taga oli ebakindlus ning katse olukorda kontrollida. Impro teeb põnevaks see, et kui stseen algab, siis sa ei tea üldse mis saama hakkab ja see ONGI põnev. Hirmus ka - eriti alguses ja siis võibki tekkida see tunne, et NII väga tahaks olukorda kontrolli alla saada, selle asemel et partnerit usaldada ja toimuvat nautida.
See juhtum tuli mulle meelde, rääkides oma tänase saatekülalise Veikoga, kellel on ka sarnane kogemus suure tahtmisega stseenis nalja teha. Loomulikult on Veikol veel väga palju erinevaid tahke ja mälestusi, ta on sõbralik, vastutulelik, usaldusväärne ja väga kohanemisvõmeline
Lisaks saame teada mis juhtus siis, kui Veiko introverdiga kahekesi lifti sattus, mida Rauno teda tegema sundis ja kuidas ta ükskord Rahelile pettumuse valmistas
